carol ja kutid

Ma õpin mäletama Hakkasin lugema raamatut, mis muuseas ei taha olla eneseabiõpik, ta ei reklaami end nii, ta pealkiri ei kõla nii, ta sisu ei ole püüa tegelikult õpetada, vaid kirjeldada, ta on jutustus. See raamat õpetab mäletama. Ma küll ei arva, et mul on kehvapoolne mälu, ma isegi ei arva, et mul on keskmine mälu, ma leian, et mul on üsna hea mälu. Välja arvatud nimed. Ja nüüd, lugedes, olen ka aru saanud, miks just nimed. Neid on kõige raskem meelde jätta.

Aga seoses selle mäletamisega mõtlesin ma selle nädala staarile- google street view-le. Et on omamoodi põnev ja kummaline jalutada minevikus. Nagu olekski soov täitunud ja sa saaksid tagasi minna ühte hetke, nüüd juba teadmisega, mida tõi tulevik. Sa ei saa selles hetkes midagi muuta, saad vaid soovi korral meenutada, mida sa sel hetkel arvasid, lootsid, soovisid, tegid, uskusid. Mis sind sinu arvates ootas. Nüüd tead, kas tegelikult ootaski. Jalutad seal mööda neid vihmamärgi tänavaid, peaaegu et tunned roheliste vahtralehtede lõhna, peaaegu et jätad oma märjad jalatsijäljed maha. Praegu juba valmis majad on alles ehitusjärgus. Mõned vanad on veel renoveerimata, lammutamata. Autod seisavad armukeste maja ees, kes ammu maha jäetud on. Hoovis katab lauda proua, keda enam ei ole. Nii palju muutub aastaga, kahega.  Mälupilt, mida sa ei teadnudki, et võib kuskil alles olla, on alles terve maailma jaoks.

Tehnika mäletab meie eest. Või meiega koos. Tema mäletab tervikut, sina suudad selle järgi mäletada detaile. Väidetavalt me mäletame kõike. Absoluutselt kõike.

Meie kohalikus säästukas oli kassaaparaadi taga uus neiuke. Rinnasilt teavitas, et tegemist on õpilasega. Tea, miks nad nii tihti vahetuvad, mõtlesin ma, sest tihti on keegi uus. Ja mõtlesin veel, et kui kergelt see kohanemine tuleb. Kui kaua ta läheb õhtul töölt koju mõttega, et ta ei suuda seda teha? Või läks peale esimest päeva juba mõttega, et ah, päris okei töö? Kes teab, kes teab.

Mul endal oli sedakorda raskevõitu kohaneda oma tööga, tööga, millega ma peaksin olema harjunud, mida ma olen teinud väga kaua. Seekord … läks peaaegu kaks kuud, enne, kui ma tundsin, et nüüd ei ole enam häda midagi. Palju küsiti, kas on hea tööl käia, ma vastasin alati, et jah, muidugi. Aga töölt koju tulles tundsin end iga kord sõnulseletamatult üksi. Nii üksi, et hing tahtis lõhki minna. Need lood, need ei ole minu lood, need ei peaks minusse üldse puutuma, aga puutuvad. Tulevad koju kaasa. Keegi kirjutas hiljuti ühest oma loost. Tema väljend- “nad panid ta musta prügikoti sisse”, see väljend läks mulle väga hinge. Nad panevad jah. Ma olen näinud. Võib-olla sada korda, võib-olla kolmsada. Pigem viimane. Või veelgi rohkem. Need ei jää meelde. Kui neis just midagi teistsugust ei ole. Vahel on. Aga see, et need ei jää meelde, ei tähenda, et see saab olla lihtsalt tuim töö.

Ent ühel hetkel ma harjusin ära. Kohanesin. Enam ei küsita, on hea tööl käia. Enam ma ei vasta midagi. Enam ei tule igal õhtul koju tühja hingega. Mõnikord ärritunult, seda küll. Sest ma veedan iga nädal ligi 50 tundi koos inimesega, kes on täis varjamatut põlgust kogu inimsoo vastu, kaasa arvatud minu. Hetketi ei häiri see mind üldse, teinekord jälle palju. Ma mõtlen vahel, et võib-olla temaga koos olemine teeb mind paremaks inimeseks. Sest iga kord, kui ma olen tunnistajaks mõnele järjekordsele märkusele, miks üks või teine “paks debiilik” või “kiilakas hälvik” ei vääri üldse sama õhu hingamist mida tema, tekib mul tahtmine haarata piik ja minna lahingusse nende hälvikute ja debiilikute eest. Vahel lähen ka. Ent mul ei pruugi olla õigus, temal võib olla sama palju õigus. Võib-olla mina oma tasandilt ei näegi, et maailm on täis kohutavalt lolle inimesi. Kaasa arvatud mina. Veider, et me kõik nii erinevad oleme. Veider, kas pole. Ja ometi vaatame me kõik hommikul peeglisse ja leiame, et me oleme parimad.

Mul on facebooki sõbralistis üks inimene, keda ma oma peas kutsun wise man. Kui ma satun puntrasse, loen, mida ta viimati kirjutanud on. See lohutab mind peaaegu alati. Tema ise ei tea seda. Kas pole seegi veider, et inimesel peaks olema sõbrad selleks, et leida lohutust, aga on midagi muud. Sest sõbrad on…. ma ei teagi, kus mu sõbrad on. Kahe erandiga. Tänud teile

Minu väga isekas emadepäevasoov kohalikule omavalitsusele võiks olla, et kuna muus osas kaksikute sünniga mingeid soodustusi ei kaasne (poe parklas lähed just nii kaugelt, kaks turvahälli käevangus, poodi, kui kaugelt lähima vaba parkimiskoha leiad; vankriga käid just ainult neis kohtades, kust läbi mahud; turvahälle, voodeid, mähkmeid, beebitoitu ostad topeltkoguses; jne jne jne), siis lasteaiakoht võiks ometi eelisjärjekorras tulla. Ma tunnistan küll, käsi südamel, et ega mina nende järjekorranumbrite taha ei näe, ma ei tea, kes kui hädasti vajab seda kohta, arvatavasti praktiliselt kõik vajavad hädasti. Aga sel soodustusel oleks vähemalt armas maik juures. (Ja tõenäosus, et selle pärast hakatakse ohjeldamatult kaksikuid sünnitama, on suht nullilähedane, kuivõrd see on siiski asi, mida sa väga ei saa valida).

Ju ma aasta, paari pärast leian midagi uut ja olulisemat soovida. Siis, kui see mure ühel või teisel moel lahenenud on. Kui väga aus olla, siis mul on väga vähe usku, et see minu kasuks laheneb…

Olgu pealegi, et need aasta ja peaaegu 9 kuud ei ole olnud mingi lust ja puhkus; olgu peale, et ma isegi ei mäleta, millal ma hommikul vähemalt kella 7ni magada sain; olgu peale, et iga poiste poolt välja käidud idee, mis mulle ei sobi, esitatakse uuesti ja järgmisel korral juba väga palju valjema heliga; olgu peale, et mu näo purunematus on testitud lugematu hulga mänguasjadega; ikkagi … ikkagi ütlen ma neile aeg-ajalt tasakesi- aitäh, et tulite Sest enam ei kujuta ma ette, et teistmoodi oleks üldse võimalik.

Kevinist”. Mõtlesin, et see on nii hea ja nii vastik film, et kui ma peaksin ütlema, kas ma soovitan või ei soovita vaadata, siis ma ei oskagi öelda. Ei midagi uut, filme vanematest, kes kasvatasid koletise, on tehtud ennegi, mäletan, et ühte sellist vaadates oli mul pidevalt kohutavalt igav. Aga see nimetatud film on tehtud meisterlikult. Ma ei suutnud kogu filmi jooksul hakata peategelasest noormeest sallima ega talle kaasa tundma. Õieti ootasin ma kannatamatult, et see film juba lõpeks. Ja teisest küljest… ei tahtnud ma kohe peale lõppu kinost väljuda, sest ma olin nutnud. Ja ma ei ole kunagi kinos nutnud, mitte kunagi. Jalutasin pärast koju, silmitsesin trammirööpaid ja mõtlesin oma tööst.

See on huvitav, mismoodi kõigist neist asjadest, millega me kokku puutume, ühed tekitavad emotsioone, teised samas mitte midagi. Jaa, muidugi ma mõtlen sellele, sest ma olin pikalt tööst eemal ja nüüd tagasi olles ma märkan. Kas midagi endas tuleb maha suruda või mitte. Paar päeva tagasi lahkus meie noor praktikant kiirustades ühest ruumist, sest tal läks süda pahaks, jättes mind kulmi kergitades talle järele vaatama, sest … minul oli jumala ükskõik avanevast pildist. Ja selsamal päeval ühes teises olukorras jäi miski minu hingele nii kripeldama, et kolleeg pidas vajalikuks mulle sõnad peale lugeda, et ma neid asju koju kaasa ei võtaks. Tegelikult muidugi võtad ikkagi. Midagi. Tol õhtul töölt koju tulles oli mul raske. Enamasti ei ole. Aga homseks on see kõik jälle ebaoluline. Nagu elus kõik.

Mul polegi peale tööleasumist enam suurt midagi öelda, tuleb välja.

Täna käib ühe mu facebooki listis oleva inimese lehel elav vaidlus surmanuhtluse teemal. No, kus ei käi praegu, eksole… Surnult sündinud vaidlus küll, sest hetkel oleme me ju kokku leppinud, et elu on püha, no matter what. See on hea baas iseenesest- lähtume sellest, et elu on püha ja kellelgi, ka riigil ei ole õigust elu võtta. Hea baas selle pärast, et riiki valitsev ladvik võib iga hetk muutuda ja kui on juba erandid, mispuhul tohiks elu võtta, siis soovi korral võib hakata neid erandeid juurde tekitama.

Teisest küljest… Ma olen üllatunud, et leidub inimesi, kes väidavad jumala siiralt, et “keegi ei tee ju kellelegi meelega halba” ja “saadame tapjad armastavasse keskkonda, sest muidugi, kui nad mõtlevad, et keegi neid ei armasta, siis nad tapavad uuesti”. See pole ju tõsi! Kriminoloogid on aegade algusest saati püüdnud leida vastuseid, miks mistahes tingimustes (heades või halbades) jääb ikka mingi muutumatu protsent inimesi, kes sooritavad kuritegusid, kaasa arvatud mõrvad. On otsitud lätet kasvukeskkonnast, pärilikkusest, ka see idee on käinud läbi, et me kõik tahame, aga meid hoiab miski tagasi, näiteks mõte häbist, kui vahele jääme. Fakt on see, et inimesed jäävad tapma teisi inimesi ja seda ühiskonnast välja juurida ei saa.

Ma olen alati olnud seda meelt, et tapjad ei ole mingi eriline liik inimesi. Paljudest inimestest saavad tapjad poolkogemata. Neid kõiki ei saa sugugi ühe mütsiga lüüa. Aga on siiski teatud hulk tapjaid, kelle puhul polnud midagi kogemata. Kes tegid seda külmavereliselt ja põhjalikult planeerides. Osad selle pärast, et nad tahavadki tappa, teised selle pärast, et nende meelest oli see parim viis likvideerida oma probleeme. Kas minus on nii palju südameheadust, et tunda kaasa inimesele, kes oma rahalistest huvidest lähtudes tapab ja tükeldab äripartneri? Või mehele, kes tapab oma naise ja lapse selle pärast, et ta otsustas, et talle ei sobi perekonnaelu? Kui on ometi ka täiesti legaalne lahendus- lahutus! Või inimesele, kes läheb ja laseb esimesele inimesele, kes talle vastu tuleb, kuuli pähe, sest ta “tahtis tappa”? Kõik võivad neile andeks anda: ohvrid, sugulased, kogu ühiskond, andeks andmine ei ole küsimus, küsimus on selles, et kui nad jälle vabaks saavad, kes neile järgmine kord teele ette jääb. Kas see on õiglane, et me oleme hästi inimlikud ja anname aina uusi võimalusi, aga lepime sellega, et meie inimlikkusel on paraku oma hind. Seda hinda maksab järgmine juhuslik ohver.

Ma ei püüa öelda ei üht ega teist praegu. Ma ei ütle, et ma pooldan surmanuhtlust, aga kaasa ma ka ei tunne psühhopaatidest tapjatele. Ja pigem ma eelistaks, et keegi minu kuuldes üldse ei argumenteeriks teemal- igaühel on õigus elule (sest minu meelest on see kohati kaheldav). Jääme selle juurde, et institutsiooni poolt tapmine ei ole mõeldav, see ei ole variant ja nii ongi. Kas see on selle pärast nii, et me kaitseme kurjategijaid- ei! See on meie kõigi pärast nii. Kas see on õiglane- ma ei tea. Kas on õigem, et pigem lepime teadmisega, et me kaotame inimesi tapjatele, kes peale esimest vangistust tapavad uuesti, kui teadmisega, et andes riigile õiguse määrata kedagi surma, võib see riik ühel hetkel surma väärivate inimeste hulka laiendama hakata…

Vahel ma võrdlen seda, mida ma arvasin asjadest siis, kui olin laps ja mida ma arvan neist asjadest nüüd. Omamoodi imelik, et endal oli arvamus, see on siiani meeles, aga praegu lapsi vaadates ei oma vähimatki ettekujutust, kui palju nad millestki aru saavad või millelegi kaasa mõtlevad. Ma mäletan, et mõtlevad küll, alati, ka siis, kui neilt ei küsita.

Igal juhul ma mõtlesin täna, et lapsena saadab sind pidev imestus, sest näib, et täiskasvanud on kohati rumalad (või pisut pimedad)- nad ei näe lihtsaid lahendusi ja teevad kõike valesti. Mingil hetkel on aga elu üks suur üllatus ja selginemine, sest sa hakkad äkki taipama rumalate otsuste tagamaid, millest sa lapsena midagi ei teadnud. ….nüüd…. nüüd ei üllata mind eriti enam miski. Üllatuse on välja vahetanud liigutatus. Huvitav, mis on järgmine? Mitte mälestus, ma loodan. Midagi peab seal vahel ju veel olema.

Ei teagi, millest, aga mul on tekkinud hirm vanaks jäämise ees. Võib-olla selle pärast, et mul on lapsed? Et teatepulk justkui üle antud… Võib-olla millegi muu pärast, raske öelda. Ma kohe päriselt kardan seda aega, kui enamik lauseid hakkavad algama sõnaga- mäletad. Mälestused ei seo meid piisavalt, kui meid ei seo miski muu, on keegi öelnud. Inimestega, eluga, millegagi. Ent kuna mu vanadus on ikkagi veel mägede taga, siis küllap aeg seda arvamust muudab. Sest miski ei jää kunagi seisma, miski ei peatu, kõik muutub, kogu aeg.

Uudise juures, et lennuki kapten suri lennul Prahast Varssavisse, on keegi naljamees kirjutanud kommentaari- “Suri Taevas. Pärast surma sattus maa peale.”

Muuseas, mõtlesin sellele ükspäev, kui silmitsesin kesta, mis kellestki maha jäänud oli. Mõtlesingi nii, et ta ise on vast kuskil mujal. Võibolla! Sest alati jääb ikkagi võimalus, et bioloogilise vormi lõpuga lõppeb kõik. Selle konkreetse kesta juures tekkis mul küll küsimus (eeldusel, et bioloogilise vormi sees on midagi mittebioloogilist, mis säilib), mida paganat see hingeke nüüd siis õppis selles elus?! Minu standardite järgi veidike nässuläinud elus. Aga eks hingel võivad olla ju ka muud eesmärgid, kui kellegi suvalise (minu) standardite järgi joondumine.

Mina, kui siiajäänu taipasin üht- kui kes iganes, kellele ta kallis oli, tema järele igatsema jääb, siis ta ei jää igatsema selle vormi järele (TEGELIKULT!), vaid jääb igatsema selle järele, kes see inimene talle oli, millise sisu nende omavaheline suhe oli võtnud, mida see inimene talle sümboliseeris. Me kontakteerume, mõtlesin ma, siiski sellega, mida keegi meie jaoks esindab, mitte pakendiga. Aga ma arvan, et ega need, kes minuga hetkel nõus ei ole, ei hakkagi olema enne, kuni nad ise samas kohas seisavad ja sama vaatepildi tunnistajaks on.

Tema, kui läinu, võib-olla taipas pakendist vabaks saades, et näe, nõnda tühine on see, mis tähtis näis. Nii tühine. Mis meie ehitame, see ikkagi laguneb. Millele meie allume, see ühel hetkel muudetakse. Millisesse väärtuste süsteemi me sünnime ja tingimusteta omaks võtame, milles me kunagi häälega ei kahtle, see ikkagi võib muutuda. Sest see on inimeste ehitatud maailm, see on kellelegi mingil hetkel olnud kasulik või vajalik, nüüd on see elementaarne. Me arvame, et on elementaarne. Me ei kujuta teistmoodi ettegi. Kuni tuleb vääramatu jõud ja selles midagi muudab.

Kõik oli nii tühine, võib ta mõelda.

Kuigi ta võib ka üldse mitte midagi mõelda, sest ta oli lihtsalt bioloogiline vorm.

Mõtlesin töölt koju sõites, et ehk peaks paar esimest emotsiooni kirja panema, enne kui ma juba ise vaikselt vooluga kaasa lähen ja unustan.

Kui see esimese päeva pisiasjade organiseerimine kõrvale jätta (et kus on mu töövahendid, mis minust poolteist aastat tagasi maha jäid, kuidas saada kiiresti kõik ligipääsud ja paroolid ja kurssiviimine, kuidas töökorraldus parasjagu on), siis teisel päeval oli juba kõik nii paika loksunud, nagu poleks päevagi eemal olnud.

Minu kõige esimene emotsioon oli, et mu kolleegid on täiesti alamotiveeritud. Ma tunnen ennast hetkel nagu sidrun kartulikorvis. Terav ja värviline. Oh ja see tunne hakkab nüüd kiiresti hääbuma… suure tõenäosusega. Ent kuniks teda on, on see hea tunne.

Töö viis mind sinna, kuhu me ükskord jõuame kõik ühel või teisel moel. Tuli sealne töötaja, viisakas kostüümis, kontsade klõbinal astus naeratades läbi ruumide, teretas kõiki õnnelikult, kadus hetkeks kuhugi ja tagasi tulles oli juba nagu Dexteri naisversioon (selle öise Dexteri, kummikute, kilepõllede, maskide, prillidega) ja asus oma töö kallale, mida enamik inimesi eluilmaski teha ei suudaks. Ma vaatasin, nagu näeks esimest korda ja mõtlesin- hah, so cool! Sellist asja näed küll ainult filmis ja morgis.

Aga mulle meenus ka üks põhjus, miks ma juba enne laste sündi seal enam töötada ei tahtnud. Sellelt ma ei taha praegu katet kergitada, kui, siis nii palju, et mitte selle pärast, et 3 tundi järjest õues olla on keset talve ikka pagana ebameeldiv.

Muidugi nutvaid lapsi hommikul endast maha jätta ei ole ka maailma kõige mõnusam tunne. Ent see saatus saab osaks kõigile emadele.

Ja muidugi peale 12-tunnist tööpäeva tulla koju koristama ja süüa tegema on ka paras enesesund, kuid selleski pole midagi uut.

Ning veel miski, millest pikalt ei räägi, jäägu see mulle endale, aga lühidalt öeldes- võib-olla alles nüüd, tööle naastes ma saan päriselt aru, kuidas mu elu muutus poolteist aastat tagasi.

Avastasin, et kuu aja pärast tuleb juba uus aasta ja sel aastal pole ma teinud ikka tõepoolest mitte midagi märkimisväärset. Seega varsti ma riputan siia üles ühe killer-bucket listi järgmiseks. Seda enam, et kuuldavasti on järgmine viimane enne kuulsat maailmalõppu

watch?v=JDbRvwf4aPY

Kui mulle eile uudistest kõrva jäi, et lastehaigla alustab (või alustas) annetuste kogumist, et osta taaskord inimeste raviks vajalikku tehnikat (seekordne maksvat 60tuhat eurot), siis see ärritas mind ja ärritab alati, sest see tundub mulle, riigi(firmade) rahakotti mittehoidvale inimesele lihtsalt nii kohutavalt jabur. Kuidas see on ometi nii läinud, et haigla ei saa inimesi ravida, aga mõni riigifirma deklareerib suuri kasumeid igal aastal? Või kas meil tingimata peab olema jumala eest hästi madal maksukoormus sellal, kui riik ei suuda oma (vähemalt moraalseid) kohustusi täita?

Muidugi see läheb mulle hinge, läheks ka siis, kui mul poleks lapsi. Verd andsin ma ju ka juba ammu enne seda, kui seesama veri mu lapse elu päästis.

Jagasin oma ärritust ühe tuttavaga, kes parasjagu käepärast oli. Ta leidis, et ma olevat nagu käsn, võtan kõik endasse, aga pole tarvis. Tema näiteks blokeerivat sellised uudised oma peas kohe, et ta neile ei mõtleks. Kahju. Sest ma usun, et paljud inimesed lihtsalt ei mõtle igaks juhuks neist asjadest. Mitte selle pärast, et nad ei hooli, vaid selle pärast, et nad ei saa aidata. Aga ometi ju saavad. Piisab sellest, et 6000 inimest jätab korra kinno minemata ja popkorni ostmata ning annetab selle raha. Mis sellest, et tuleb järgmine ja järgmine ja järgmine abivajaja. Siis on järgmised ja järgmised ja järgmised 6000 inimest, kelle jaoks mõni teine teema on südamelähedasem.

Jah, ma tean, et see on naiivne vaatenurk. Aga kui kõik inimesed kogu aeg arvavad, et kuskil on KEEGI TEINE, kes peaks neid asju tegema, siis ongi maailm tasakaalust väljas. Nii lihtne on end välja vabandada ja mitte näha, mitte kuulda, mitte mõelda. Sest vabandused ei saa kunagi otsa.

Ma vaatasin filmi paar päeva tagasi. Ja mõtlesin kinos, et miks me peaksime arvama, et teine versioon minust võiks olla palju parem inimene? Mis takistab sellel versioonil minust, keda ma tunnen, olla palju parem inimene?